Ravivad vereimejad

Jelena Sleptšuk. Ajakiri Ogonjok.

Mõnigi meist tunneb vastikust juba kaanide nimetamisel.
Aga asjatult.
Viimasel ajal on hirudoteraapia – nii nimetatakse kaanidega ravimist – saanud jälle poulaarseks ja järjest rohkem ravivajajaid tunnevad nende esmapilgul vastikute olendite vastu peale ravikuuri teatud sümpaatiat ja lugupidamist. (Hiroteraapia uurib kaani (lad.k Hirudinea) poolt eritatava vere hüübimist takistava valkaine hirudiini ravikasutust. Tõlkija)
Sankt-Peterburi Meditsiini-ja sotsiaalse valitsuse akadeemia juures tegutseb Venemaa ainuke hirudoteraapia ja naturaalsete meetodite kateeder ja arvata on, et nemad neid põhiliselt soos ja mudas elavaid “tohtreid” juba tunnevad…
Alljärgnev jutt kaanidest on kateedrijuhataja professor Albert Kratshenoki järgi.

Dinosauruste kaasaegne
Kuidas võib mitte armastada nii täiusliku arengutasemeni jõudnud olevust?
Kaanid on aga tõesti imetlust väärt. Nad on tõepoolest ammu väljasurnud dinosauruste kaasaegsed, kes elavad tänaseni. Saladus peitub ilmselt selles, et tal on väga suurepärane adaptatsioonivõime, mida võiks kadestada iga homo sapiens.
Kaanil on viis paari silmi, on kuulmisorganid, samuti tunneb ta lõhna, maitset ja eriti imetlusväärne on kaani söögiisu. Vaid korra kehakinnitust saanud kaan võib järgmist korda oodates paastuda pool aastat, ideaalsetes tingimustes isegi kaks aastat.
Oleks meil sellised omadused!

Elav “mini-apteek”
Kaan teenib inimesi juba 30 sajandit. Muinas-Egiptuse vaaraode hauakambritest on leitud jooniseid kaanidega raviprotseduuridest.
Ja kuidas kaane on aegade jooksul kasutatud! Näiteks Nostradamus töötas välja musta juuksevärvi retsepti, mille koostisosaks olid 2 kuud äädikhappes leotatud kaanid…
Kaanide loomulikuks kasutusalaks siiski jäänud “paha” vere imemine. Seepärast oli varem iga endast lugupidava arsti “arsenalis” kaanid. Nendega raviti astmat ja südamevalusid, kõrgvererõhutõbe, soolepõletikke, haavandtõbe, ekseeme… Ühesõnaga – kõike.
Meenutagem, vene juuksurid oskasid meisterlikult kaanide panemise meetodeid, mistõttu oskasid suurepäraselt abi anda öö läbi pidutsenud ärimehele. Paar kaani kõrvade taha ja juba pooltunni pärast läks värske ja elurõõmus kaupmees või pangahärra oma asjatoimetusi jätkama.
Aga kaan oskab mitte ainult verd imeda. Ta on tegelikult raviainete mini-vabrik. Koos oma süljega viib kaan hammustatavasse ligi 120 bioloogiliselt aktiivset ainet, mis takistavad trombide teket, normaliseerivad vererõhku, alandavad kolesterooli sisaldust, takistavad põletikulisi protsesse, suurendavad organismi üldist vastupanuvõimet, parandavad ainevahetust ja hormonaalset tasakaalu, rahustavad närvisüsteemi jne.
Kaanid on imetlusväärsed tohtrid.

Hiruteraapia suudab aidata sigimatuse, munasarjatsüstide, kroonilise munasarjapõletike, endometriooside, hormonaalsete häirete, kliimaksiaegsete häirete ja mastopaatia korral.
Meestel aitavad kaanid üle saada nn meeste haigustega – prostatiidi ja impotentsusega.
Ja ka see pole veel kõik.

Ekstrasenss purgist
Kaan on suurepärane looduslik bioenergeetiline terapeut. Kinnitan seda täieliku vastutusega, sest nimelt meie kateedrile kuulub selle avastuse prioriteet.
Praegu räägitakse palju energoinfohaigustest (see mõiste on pärit Idast). Iidne idameditsiin ei jaganud inimorganismi organiteks ja süsteemideks, vaid vaatles inimest kui tervikut, mis seotud universumiga.
Iga haigus, nii arvasid iidsed ravitsejad, on esile kutsutud eluenergia tsirkulatsiooni häiretest energeetilistes kanalites ehk meridiaanides. Inimene haigestub, kui tekivad takistused eluenergia  edasikandumisel vastavates kanalites, mis peaks toimuma vabalt analoogiliselt ühendatud anumatega. Algul häiritakse funktsioonid, lõpuks aga ka struktuurid (rakud, koed). Seepärast on esmane vajadus loomuliku energiavoolu taastamine. Sealjuures pole vaja sugugi organismi sisse tungida – loodus on ettenägelikult loonud selleks mugavama ja ohutuma variandi.
Kõikidel inimorganitel on kindlad projektsioonid keha pinnal: peopesal, jalataldadel näppudel ja varvastel on omapärane siseorganite “tabloo”. Seda süsteemi tundvat ja mõjutavad teraapiat tuntakse refleksoloogia nime all. Nõelraviarsti nõel või arsti sõrm punktmassaazil mõjutavab siseorganite projektsioone, võttes maha blokeeringuid ning taastades energia edasikandumise.
Kui aga bioloogilises aktiivses kohas asendame metallnõela “elusa nõelaga ” – kaaniga, selgub, et kaan kutsub ootamatult esile võimsa energeetikat stimuleeriva efekti. Algul me fikseerisime seda ainult kliiniliste meetoditega. Aga hiljem, 1996. aastal koos Kirliani efekti uurimist juhtiva spetsialisti professor V. G. Korotkoviga sai avastatud fenomen ka instrumentaalse kinnituse.
Bioloogiliste kudede helendumine kõrgsagedusega elektriväljas oli teada juba paarsada aastat tagasi. Hiljem see fakt unustati ja avastati taas abielupaari Kirliani poolt käesoleva sajandi algul. Fenomeni uurimisel nad märkasid, et elus ja eluta asjad helenduvad erinevalt. Bioloogiliste mudelite uurimisel aga ei jäänud neile märkamatuks, et sõrmede ja varvaste kudede helendumine on sõltuv nende peremehe tervislikust seisundist. Me oleme uurinud ka bioloogiliste kudede helendumist enne ja pärast kaanide kasutamist ning tõdesime energoinfostruktuuri olulist paranemist. Nii ongi ka teaduslikku tõestust leidnud kaanide ekstrasensoorsed omadused.
Avastuse lävele viijaks loeme tuntud vene teadlast Zahharjini, kes olla kunagi oma üliõpilastele jutustanud mõistetamatutest asjaoludest ühe ninaverejooksu katkestamisel – kuna verejooksu ei osatud kuidagi peatada, pandi talle kellegi teravmeelse ettepanekul mõned kaanid anuse  piirkonda … ja verejooks peatus.
Kogenud arst ei osanud siis leida ja selgitada verejooksu peatumise põhjust. Nüüd me teame, et seal, kuhu olid kaanid pandud, asusid inimese alumised energeetilised tšakrad (keskused), kust kaanide abil esile kutsutud võimas energeetilise laeng kandus selgroole ja see omakorda käivitas vere hüübimise biokeemilise protsessi.  

Just nimelt nõrganärvilistele
Kaanidel on veel üks imepärane omadus – nad kutsuvad esile neurotroofilise efekti.
Esmakordselt puutusime sellega kokku siis, kui hakkasime kaane kasutama halvatuse all kannatavate laste ravimisel. Lapsed, keda toodi kliinikusse kätel, suutsid mõne kuu kestnud ravi tulemusel iseseisvalt liikuda. Tõsi, nad liikusid ebakindlalt ja kellegi toel… Kuid enne ravi nad ei suutnud üldse liikuda!
Et seda fenomeni selgitada, me uurisime koos bioloogiateaduste doktor J. N. Tšalisovaga kaani sülje mõju närvirakkudele. Selgus, et süljes olevad ained kutsuvad esile närvirakkude kasvu ja hargnemise, mille abil nad saavad omavahel kontakteeruda.

Närvirakk osutus palju vähem konservatiivseks kui teadlased seni arvanud olid: närvirakk on võimeline stimulaatorite all kasvama. Üks stimulaatoritest võib olla kaani süljeekstrakt.
See avastus on lootustandev. Arvame, et avaneb võimalus ravida kesknärvisüsteemi kahjustustest tingitud haigusi nagu insuldi järgseid kahjustusi, skleroosi, Parkinsoni tõbe ja paljusid teisi, mille ees kaasaegne meditsiin oma jõuetust praegu veel tunnistama peab.
Viiendat aastat käib meil ravikuuridel noor naine, kes kannatab müopaatia (lihasnõrkuse) all. See, keda varem oleks oodanud ees raskekujuline invaliidsus, elab praegu täisverelist elu, hiljuti isegi abiellus.

Ma ei saa jätta mainimata veel üht juhtumit. Ühel naisel oli polütsüstoosi tagajärjel eemaldatud enamus munasarjadest. Pärast 7 ravikuud kaanidega taastus menstruatsioon! Ultraheliuuringud näitasid aga, et tal on üks munasari taastunud. Seda juhust võiks võtta ulmejutuna, kui poleks olemas meditsiinilist dokumentatsiooni, mis seda unikaalset fakti kinnitab. Nähtavasti on loodus ette näinud võimaluse inimorganite reprodutseerimiseks (taasloomiseks) temas endas, ja kaan “suutis” selle inimorganismi omaduse “käivitada”.
Pidime ootama sada aastat, enne kui allergiline ja haige inimkond hakkas uues lootuses taaselustama vanu ravimeetodeid.
Kogu maailmas on kasvanud suur huvi iidsete ravimeetodite vastu. Ja mida rohkem me pöördume nendele imeliste elukate poole, seda enam me veendume nende erilistes võimetes ja avanevates võimalustes.
Olen veendunud selles, et dinosauruste kaasaegne toob inimkonnale palju kasu ka XXI sajandil.